Käbimutt ja päris Mutt
Igal suvel hädaldab Käbimutt: “See Mutt on jälle siin kaevanud ja hunnikuid ajanud. Kaevab ja kaevandab mis kole. Saaks ta ometi kätte, küsiks kohe järele, mis tarvis ta neid hunnikuid teeb. Äkki on nende all miski varandus lausa.”
Aga sellel aastal oh sa imede imet, Mutionu tuli ise välja. Kasukas läikis nagu pühademuna, vurrud sirged nagu tikud, nina uhkelt viksitud ja teatas ülimalt tähtsalt: “See maa siin Roela Käbimaja ümber on Tema maa - Jõulumaa. Ja meil tuleb pidu. Hakake sättima!” Otsustavalt lõi Mutionu kepiga kaks korda vastu maad ja kaks korda vastu kõrval seisvat kuusepuud - sellest tuleb meie Jõulupuu. Küll me ehted leiame, lausus ta kindlalt.
Mutionul ongi Jõulupeo kutsed laiali saadetud. Kingikott olla suur nagu hiidmutimullahunnik. Kutsed läksid teiste seas karvastele ja sulelistele, lisaks paarile sarvilisele ja mõnele väiksemale tegelasele.
Aga Nüüd, sündigu Mutionu tahtmine: on aeg saata KUTSED lastele.
Sest Mutionu on mutikindel, ilma lasteta õiget Jõulutunnet välja ei vea ja peost asja ei saa.